Saturday, December 29, 2007

trabajo es fatal

Töö on väga turvaline tegevus sotsialiseerumisest eemale hoidmiseks. See on vaat et karmim tarkusetera, mille siinoleku esimese tsykli jooksul omandasin. Kobasin narkomaani love/hate-relationship'i veelkord yle seekord mängu pannes midagi, mille kaotamise korral tõesti perse majas oleks olnud. Ma ei saa üle tundest, et ma pean kogu aeg rabama, et kellegi kiitust pälvida, või veelgi hullem - nagu mulle tundub - et mitte hukkamõistu osaliseks saada. Konstantselt on tunne, et olen paari kaasmaalasest figureheadi valvsa pilgu all, kellele tuleb tõestada, et raha, mille eest nad mind koolitanud on, ei ole tuulde läinud. Hispaanlastel seda muret ei ole. Siin linnas tundub mulle, et neil pole millegagi riskida. There's a shitload of them. Ja ometigi tundub mulle, et pigem surevad välja nemad kui meie. Kõik kõigeerutavam, mida kunsti pähe välja pannakse on kuradi juuraajastust. Not a single connection with what's goin' out there today whatsoever. Ole siis mees ja mine tee midagi, kõnnumaal on iisi originaalne olla. Ent mul on enam osakese tunne siin, kes vajab kollektiivset kosmilise kogemuse tsentrifuugi, et millegi loomise juures enesekindel olla. Endasuguseid on vaja. Enesekindlus kunstis on niisamuti kaheteragamõõk. Ehk on meetodi töökindlus see, mis siinse olukorra stagneerinud on. Nõnda mulle vähemalt tundub. Et stagneerunud. Mu töödele minnakse käsipidi kallale kui mänguelement mõne vaimuka forsseeringu näol välja purtsatab, por que es impossible. Mina olen ülikooliharidust ainult sellel milleeniumil saanud aga see olukord meenutab kibedalt aegu, millest Sirje Runge värviõpetuse loenguis kuulsin. Õpilane kui savikäntsakas, kellest viitsimise korral midagi ensele meelepärast mudida. Novot, nõnda siis. Ja ega ma ennast uuendusliku ja radikaalse pähe tavaliselt ei arva. Ma tundsin rabademaal end kellegani, kes teeb alati midagi jubaproovitut ja sedagi mitte lõpuni välja minnes. Tõelise flow'ga mehed olid aga alati kõrval. Koolis. Ja kodus. Ja võõrsil. Mul on ühtlasi ka soe lugeda, kuidas sümbioosis töötamine houmide seas ainult hoogu kogub. Siin on mul Henry. Ja õige pea uuesti ka Susi. Henryga läheme õhtul ketse viskama. Perspektiivikam on tänaval töötada. Värske õhk on ikka teine asi. Sest mul hakkas mingiaeg tõesti halb kõigest sellest pudist, mida enda puuris nokitsesin. Jõuludeks sulgesin kõik pitseriga kappi ja katsusin südant soojendada. Hihi. Sõitsin playale ja sõin taimetoidulise jõulueine kohalikus perekonnas. Sõin poolakatega jõulueineks pelmeene ja hapukapsast ning lõpetasin jõulureivil. Sõin kanadalastega teise taimetoidulise jõulueine ja leidsin nende näol inimesed, kes samuti noisemuusikat armastavad. Muusika on praegu delikaatne teema. Sest see on sitt. Taimetoidulistest rääkides - mulle esiti tundus, et inimesed on loomariigiga pahuksisse läinud, et enam põske pista ei kõlba. Aga viis kuidas kõrtsudes korjused leti kohale kuivama tõmmatakse paneb ka mind tõsiselt liha tarbimise üle järele mõtlema. Neil on head meetodid lihast võõrutamiseks. Mu uus korterinaaber kutsub seda aususeks, mina pornograafiaks. Soojah, korterikaaslased kaotasin ka jõuluajal. See oli kurb sündmus. Tuuled olid noil päevil Ladina-Ameerikast, asjade käik kujunes enne ärasõitu seebikaks. Vaatsiis, küllap see murtud süda on, mis mind uuesti nokitsema tõukab. Klahvid tõstsin juba kapi otsast alla, kartongpakendite korgid niisamuti. Klahvidega lähen seekord uitama, seniks üks vidin, mille samast taignast kodus kokku keevitasin:



2 comments:

MarkusDaaniel said...

Kusjuures ma ei tea sellest midagi.

Barthol Lo Mejor said...

Hei,

Lugesin ja tundus, et vajad vb julgustust.

Ära kahtle, tee!
Tee, mis tunned, et on vaja ära teha.
Mis seal vahet on, mis sa enne arvasid ;)

Võta kokku love-hate suhtes kütkev energia ja rakenda see liikumisse ;)
Lase vabadusel tulla.
Kellelegi meeldib, kellelegi mitte, nagu alati.
Ole enda vastu aus
:)

proovin kah sama

siiralt teiega
popdada